Talendid saavad liiga vähe tähelepanu

Inimesed on majanduse jaoks vajalikud. Inimestel on erinevad võimed, mida nad kasutavad erinevate tööde tegemiseks, ja sellest tulebki kokkuvõttes majanduse areng. Kui nii, siis on loogiline küsida: kas inimesi ja nende võimeid kasutatakse majanduses õigesti? Kuidas tuleks erinevate võimetega inimesi ametite vahel jagada, et majandus toimiks võimalikult hästi? Selle küsimuse üle arutlesid juba Vana-Kreeka filosoofid. Platon ütles, et ideaalses ühiskonnas peaks iga inimene erinevatest ametitest valima selle, mille jaoks tal on kõige paremad loomulikud eeldused. Hiljem on sama põhimõtet korranud ja täpsustanud nii sotsioloogid, psühholoogid kui ka majandusteadlased. Selle teema ingliskeelseks nimetuseks erialases kirjanduses on allocation of talent ehk talentide jagunemine.

Vastavalt võimetele

Talentide jagunemise uuringute üldidee seisneb selles, et kui ühiskonnas elavatel inimestel on erinevad võimed ja ühiskonnas leiduvad ametid nõuavad erinevate võimete kasutamist, siis oleks hea, kui inimeste võimed oleks ametite nõudmistega seatud vastavusse. Näiteks mõni töö nõuab rohkem füüsilist jõudu kui teine, neid töid võiksid ideaalis teha füüsiliselt tugevamad inimesed. Mõni töö nõuab rohkem matemaatilisi võimeid, neid töid võiksid ideaalis teha kõrge matemaatilise võimekusega inimesed. Teoorias peaks selline inimressursi optimaalne kasutamine soodustama majanduskasvu.

Kas see on nii ka tegelikult, selle kohta pole praegu palju andmeid. Need vähesed olemasolevad andmed aga näitavad, et kui riigis on tugev seos tööde vaimse keerukuse ja neid töid tegevate inimeste vaimsete võimete vahel, siis selle riigi majandus kasvab keskmisest kiiremini. Näiteks kinnitavad andmed, et Iirimaal oli 1990ndatel küllaltki tugev seos inimeste võimete ja tööde keerukuse vahel ning sellel perioodil arenes Iirimaa majandus ka teatavasti kiiresti. Muidugi ei saa väita, et Iirimaa nn majanduslik ime tulenes ainult talentide heast kasutamisest. Kindlasti oli ka teisi (olulisemaid) põhjusi, aga on võimalik, et talentide kasutus mängis seal mõningast rolli.

Kuidas soodustada talentide paremat jagunemist ühiskonnas? Üldiselt on inimestel loomulik kalduvus leida endale töö, mis vastab enam-vähem võimetele. Seega igas ühiskonnas on teatav võimete ja tööde vastavus olemas ilma igasuguse riigipoolse soodustamiseta. See vastavus aga ei ole kõikides ühiskondades võrdne.

Andmed näitavad, et näiteks USA on selline ühiskond, mis soodustab võimekate inimeste liikumist keerukatele töökohtadele. Rootsi ja Norra on aga selles mõttes vähemefektiivsed. Eesti asub kusagil USA ja Skandinaavia vahel – siin valitseb mõõdukalt tugev seos inimeste vaimsete võimete ja tööde keerukuse vahel. Seega ei saa öelda, et Eesti tööturg talente ei hinda üldse, aga siiski on arenguruumi. Kui soovime tõsta inimresursi kasutamise tõhusust, siis võiksime eeskujuks seada USA, mitte ihaleda Skandinaaviamaade järele. Kuid muidugi on ühiskonna kujundamisel ka teisi kriteeriume peale majandusliku efektiivsuse.

IQ-testid

Kuidas aga siis ikkagi soodustada talentide paremat jagunemist ühiskonnas (eeldades, et ühiskond on selle eesmärgi heaks kiitnud)? Vaimseid võimeid uurivad psühholoogid on arvanud, et organisatsioonid võiksid töötajaid valida IQ-testide alusel (ja teiste võimekuse testide alusel). Kui saaks kuidagi kohustada organisatsioone kasutama võimete teste töötajate valikuks, nii et iga töö peale võetakse vajalikku võimet omav töötaja, siis kasvataks see märgatavalt majanduse kui terviku tõhusust. Sellist kohustuslikku testimistüranniat ei saa muidugi teha demokraatlikus ühiskonnas. Tegelikult on IQ-testide personalivalikus kasutamine viimastel aastakümnetel just vähenenud, sest arvatakse, et need testid diskrimineerivad teatud sotsiaalseid gruppe. Aga on ka vähem vastuolulisi meetodeid. Näiteks üldise sotsiaalse mobiilsuse soodustamine peaks kaasa aitama sellele, et inimesed jõuavad karjääri tehes positsioonile, mis sobib nende võimetele. Sellised telesaated nagu „Eesti otsib superstaari“ peaksid samuti aitama kaasa talentide ülesleidmisele ja õigele tööle suunamisele. Oma praegusel kujul on see saade muidugi liiga meelelahutustööstusekeskne – lisaks muusikalistele staaridele võiks otsida ka staarõpetajat, staarlukkseppa jne.